Devashish Gaur (IN, s 1996) elab ja töötab Indias. Oma interdistsiplinaarses kunstnikupraktikas põimib ta leidobjekte arhiivimaterjalidega ning käsitleb teemasid ja narratiive nagu kodu(sus), distants, intiimsus ja identiteet. Tema portfoolio, mis sisaldab jäädvustusi India lopsakast looduskeskkonnast, karmist betoonarhitektuurist ja kodusest elust, loob maailma rahvarohkeimatest linnadest pildi kui vaikuse ja üksinduse paikadest. Gaur võitis Sharjah Art Foundationi Vantage Pointi auhinna ja teda on esile tõstnud Aperture Foundation, Art in America/Art News, It’s Nice That, Palm Studios, IMA Japan, Neither, Vogue India jne. Ta on teinud tellimustöid mitmesugustele klientidele nagu Wallpaper Magazine, IKEA, Kartik Research jne.
„Üles kasvades ei kohanud ma kunagi oma vanaisa, kuid olen alati tundnud, et tema kohalolek on põimunud mu perekonna lugudesse. Vabadusvõitleja, õpetaja ja luuletajana jättis endast maha pärandi, mis mind sügavalt intrigeeris. Suureks saades paelus mind tema elu, mida nägin vanadel fotodel, ja mind huvitasid mu isa jutustatud lood. Minu isa, tema poeg, sai tema mälestuse hoidjaks, jagades lugusid vanaisa elust, millest igaüks on hinnaline aardelaegas, andes aimu legendi taga olevast mehest.“
„Vaatamata lugude ja isa poolt sõnadega maalitud kujutiste rikkalikkusele jäi siiski vaieldamatu igatsus – soov ajakihid maha koorida ja vanaisa elu veel rohkem avastada. Iga foto perekonnaarhiivist oli pilguheit tema maailma, mis tekitas soovi mõista teda ning minu enda juuri. Iga tuhmunud foto ja murenenud dokumendiga pääsesin ma tema eksistentsile lähemale, ühendades killukesi elust, mida ta elas ammu enne mind.“
„Kuid selle uudishimu kõrval maadlesin isa ja minu vahelise kaugusega – kuristikuga, millele olid iseloomulikud väljaütlemata pinged ja vaikivad vestlused. Nagu kaks teineteisest öösel mööduvat laeva, elasime samas ruumis, kuid meid eraldas väljendamata emotsioonide ja väljaütlemata tõdede veelahe. Meie suhe, nagu paljudel, oli keeruline distantsi ja läheduse tants. Fotograafiast sai minu pelgupaik, vahend põgusate hetkede jäädvustamiseks ja oma pere dünaamika uurimiseks. Läbi objektiivi püüdsin ületada põlvkondade vahelist lõhet, puudutada seda, kes me oleme ja kust me tuleme. Olles mineviku ja oleviku ebakindluse vahel, jääb püsima üks tõde: püsiv side, mis seob meid ajas ja ruumis, ankurdades mind vanaisa pärandi külge ja juhatades mind iseenda avastamise teekonnal.“