Rebekka Deubner (DE/FR, s 1989) sündis Saksamaal, kuid elab ja töötab Pariisis. Ta loob köitvaid ja tundlikke ruume, kus mutantsete taime-, looma- ja mineraalkehade põlvnemise ja vastastikuse sõltuvuse uurimine on kombineeritud heli, video, teksti ja objektidega. Tema looming realiseerub sageli raamatute vormis, mida ta on ise välja andnud või teinud koostöös kirjastustega nagu September Books, Art Paper Editions või Sasori Books. Pärast kunstiajaloo ja fotograafia õppimist on ta eksponeerinud oma töid LE BAL-is, Villa Noailles’is, Paris Photo’l ning 2022. aastal sai ta Centre national des arts plastiques-lt toetust meeste rasestumisvastaste vahendite teemat puudutavale projektile. Samal aastal valiti ta Jaapanis Fukushima prefektuuris valminud projekt „post 3.11“ BALxADAGP auhinna eelnimekirja. 2023. aastal alustas Deubner fotograafia õpetamist Lyoni kunsti- ja disainikoolis (ENSBA). Alates 2023. aastast esindab teda Šveitsi galerii Espace Jörg Brockmann.
„Tribuudid on protsessid, mis võimendavad eksistentsi. Surnud võimendavad reaalsust. Ta võib seega pikendada mõju, mis tal oli elusolendina nende elus, kes teda nüüd pärandavad, ja muuta ta elu teistsuguseks: mitmekordseks olendiks, millel on mitmekordne mõju, ja seetõttu on ta oma uues olemisviisis rohkem kohal.“
– Vinciane Desprets, „Au bonheur des morts“, La découverte, 2015.
„Pärast ema surma muutusid tema riided tema õõnsa keha jäänusteks. Ta jättis neisse oma kulumisjäljed – lõhnad, plekid, õmblused, augud – märgistades tekstiile oma elavate vormidega. Seeria „strip“ fookuses on keha, selle väikelapse mälu ja metamorfoosid. Ma näen fotograafiat kui taastavat tegevust ja lähenen pildi materiaalsusele kui puudumise võimalikule vormile. Mängides ema garderoobiga, kasutades nii videot kui fotogrammi, libisen igal võimalikul moel tema nahka, et tema juures olla.“
„Fotoprotsess, mis on taandatud selle „olemuseni“ – valgus ja valgustundlik pind – võimaldab kohalolu kehastada tänu „silla“ või „seina“ puudumisele, mida kaamera võib pildistamisel reaalsuse vahele luua. Sel viisil püüan tehnoloogilise ökonoomsuse kaudu tuua esile ühe transponeerimise viisi: jätta märk ilma kehata ning luua salvestusseadme jaoks, ja selle kaudu, aegruum, mis on „animeeritud“ lahkunu poolt.“
